Elame ajastul, kus informatsioon on kättesaadavam kui kunagi varem. Ometi on paradoksaalselt väärinfo ja ühekülgsete narratiivide levik saanud uueks normiks, eriti kui tegemist on kliimamuutuste ja pandeemiaga seotud küsimustega. Kui me vaatame, kuidas valitsused ja võimuinstitutsioonid on neid teemasid käsitlevad, on selge, et teatud narratiivid saavad rohkem kandepinda kui teised, sageli faktikontrolli kriitilise pilgu alt mööda hiilides.
Valitsuste levitatav väärinfo ei ole uus nähtus, kuid selle mõju on süvenenud tänu sotsiaalmeedia ja digitaalplatvormide ulatuslikule levikule. Euroopas, sealhulgas Brüsseli võimukoridorides, on “desinformatsioonivastane” tegevus võtnud suuna, mis mitte ainult ei võitle välisvaenlaste propagandaga, vaid on sujuvalt laienenud sisepoliitiliste teemade tsenseerimisele. Olgu selleks kliimamuutused, migratsioon, vähemuste kaitse või tervishoiupoliitika, tundub, et kriitiline diskursus on saanud tabuks.
Näiteks inimtekkelise kliimamuutuse teema on kujundatud püsivaks globaalseks kriisiks, mille vastu võitlemiseks pakutakse välja ülemaailmsed lahendused. Need lahendused nõuavad sageli isikuvabaduste piiramist ja suuremaid piiranguid meie senisele elukorraldusele. Kuid kui keegi julgeb kahtluse alla seada nende lahenduste efektiivsuse või asjakohasuse, satub ta kiiresti rünnaku alla või tembeldatakse “väärinfo” levitajaks.
Mis veelgi murettekitavam, on faktikontrolli institutsioonide valikuline vaikimine. Kui võimuliinist kõrvale kaldunud arvamusi ja fakte tembeldatakse kergesti kui “väärinfot”, siis miks ei rakendata sama kriitilist lähenemist valitsuste propagandale? Tundub, et faktikontrolli mehhanismid töötavad ühesuunaliselt, kaitstes olemasolevaid võimustruktuure ja marginaliseerides alternatiivseid vaateid.
See viib mind küsimuseni, miks meie ühiskonnas on tekkinud olukord, kus kriitiline mõtlemine ja avatud arutelu on asendunud tsensuuri ja karistuse hirmuga. Vabad arutelud ja erinevate arvamuste talumine on demokraatia nurgakivid. Kui me lubame, et need põhimõtted asendatakse ühekülgse narratiiviga, millele ei tohi vastu vaielda, siis riskime me oma ühiskonna alustalade õõnestamisega.
Lõpetuseks, kliimamuutuste ja pandeemiaga seotud küsimuste käsitlemine nõuab tasakaalukat ja teaduspõhist lähenemist. Faktide, mitte hirmutaktika levitamine peaks olema meie eesmärk. On aeg, et faktikontrollid hakkaksid oma ülesannet täitma ilma eelarvamuste ja poliitilise kallutatuseta, tagades, et kõik hääled, mitte ainult valitsuse toetatud narratiivid, kuuluksid ja kaaluksid meie ühiskondlikus arutelus.
Rohkem infot saad vabadused.ee portaalist